"Üheksast medalist viis jäid Eestisse"

- Spordileht, 12. juuli 1976

Laupäeval sõideti Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajal NSV Liidu võidusõiduautode ringrjasõidus meistrivõistluste teine etapp. Ilm soosis ja lõi eeldused headeks resultaatideks. Autovõidusõitude kohta enneolematult arvukas pealtvaatajaskond tõendab, et see ala hakkab juba varjutama suurte traditsioonidega motovõistlusi. Populaarsust lisab ka Eesti autosportlaste edu, kes püsivad favoriitide hulgas. Ka seekordsetel meistrivõistlustel võitsid meie asfaldipiloodid üle poole mängus olnud medalitest ja Eesti NSV sai vabariikidest juba kuuendat aastat üldvõidu.

Pärast nädala eest sõidetud Riia etappi omasid meie sportlased suurimaid väljavaateid väikevormelite klassis. Fakti, et vormel-4-klassis kuulub jäme ots Eesti võidusõitjatele, tõendas ka Tallinna etapp. Esimeses sõidus kihutasid Teesalu ja Asmer teineteise tuules ja lõpetasid mainitud järjekorras. Teine koht kindlustas Asmerile meistritiitli olenemata viimasest sõidust. Jürima platseerus kolmandaks ja seisva mootoriga viimasena startinud Tammsaar neljandaks. Teise sõidu võit oleks Teesalule andnud hõbemedali. Mees pigistaski masinast viimase välja ja juhtis paraja eduga, kuid säärast kihutamist pidas sõiduk vastu ainult neli ringi. Võitis Asmer Jürima ja Tammsaare ees. Sellises järjekorras said nad kolmikvõidu Tallinna etapil ning meistrivõistluste medalid.

Suurte vormelite (1 ja 2) ühendamine üheks klassiks oli küsitava väärtusega, sest siin (peale mõne üksiku erandi) jäi vormel-1 klassi sõidukitele paratamatu eelis suurema kubatuuriga mootori näol. Sellegipoolest olid sõidud nauditavad. Esimese võitis V. Grekov, kes lisaks kahele esikohale Riias teenis 300 punkti, koos sellega ka meistritiitli ja ei tarvitsenud viimases sõidus enam starti tulla (arvesse läksid neljast sõidust kolm). Hästi sõitis Lembit Teesalu. Riias sai ta 9. ja 5. koha, Tallinnas jõudis finisisse kolmandana. Võit viimases etapis oleks andnud esikoha Tallinna etapil ja medali meistrivõistlustel. Neli ringi Teesalu juhtiski, kuid siis oli sunnitud mööda laskma võimsamal masinal sõitva Markovski, viimasel ringil aga koguni katkestama.

Põnevamad ja tasavägisemad stardid olid vormel-3-klassis. Riias võitis mõlemad sõidud Barkovski (Enn Griffel kahel korral teine ja Toomas Napa kahel korral kolmas), kuid see ei olnud veel tagatis meistritiitli võitmiseks. Esimeses sõidus pani Enn Griffel oma paremuse maksma. Tasavägises sekundiduellis lõpetas teisena Läti värvides võistlev Elmo Salm, kolmandana Napa, neljandana esimesel etapil kapriisse masinaga hädas olnud Sarap ja alles viiendana liider Barkovski. Meie meeste leeris pandi pead kokku ja koostati viimaseks sõiduks taktikaline plaan: Barkovskit ei tohi lasta ettepoole neljandast kohast. Kui kõik nii läheb, on Griffel meister. Paraku ei saanud Griffel ise plaani elluviimiseks midagi ära teha: teisel ringil peatus ta pikalt boksis ning jäi konkurentidest kaks ringi maha. Plaan aga klappis: ees kihutasid Sarap ja Salm, nende järel kolmik Napa, Barkovski ja valgevenelane Anatoli Alhimovits. Nii käis äge heitlus viimase ringini. Esimesena tuiskas üle finisijoone Sarap, tema järel Napa, siis Barkovski ja Alhimovits.

Kuhu jäi Salm? Tublilt sõitnud liidril Salmil purunes viimasel ringil S-kurvis tagumine poolass, ratas tuli alt ära ja viimased 2 km jäid sõitmata! Barkovsik kogus Griffeliga võrdselt 280 punkti, kuid paremus viimases sõidus andis tiitli moskvalasele. Griffeli teine koht tõi staazikale võidusõitjale juba kümnenda medali. Napale kuulus pronks, kuid päevakangelane oli siiski Raul Sarap, kes võitis Tallinna etapi.

Nõukogude vormeliautode kiiret arengut paari viimase aasta jooksul iseloomustab fakt, et võistluste käigus ületati kõvasti senised suurimad kiirused, esmakordselt koguni 140 km keskmine piir.