"Karussell on käimas"

- Vello Kala, Noorte Hääl, 4. juuni 1985, nr. 128 (12526)

Autovõidusõidu aastaringi tähtsaim ja kaalukaim aeg, talv, on seljataha jäänud. Alanud on hoopis vähemoluline võistlushooaeg. Aeg, mis talvel tehtu avalikustab, nii sportlase kui spordisõbra tarvis. Öeldu võib tunduda veidrana, ent nii see on. Talvel tegemata-taipamata jäänut suvistel sõitudevahedel enam tagasi ei tee.

Sedavõrd, kui talv auto ja mootoriga tehtavat sisulist tööd valitseb, hoiab suvi enda käes emotsioone. Selle nimel ju talvel töötati. Esimene eksam tehtule anti Tbilisis, NSV Liidu meistrivõistluste avaetapil. Stopper kõneles, et talv oli olnud töörohke.
Näiteks

"EASTERNID"

sõitsid mullu Tbilisi raja neli kilomeetrit läbi 1.44,9-ga, õigemini tegi seda üksainus mees, teistest peajagu üle olnud Togliatti võidusõitja Aleksandr Ponomarjov. Teised olid rohkem kui sekund aeglasemad.

Tänavu sõideti juba 1.43,5-ga, seda jaksasid nii Aleksandr Medvedtšenko kui Ponomarjov, kuigivõrd aeglasemad polnud ka Viktor Kazankov ja Toivo Asmer. Asjaga vähem kursis spordihuvilistele teadmiseks, et 1,5 sekundiga sõidab võidusõiduauto keskmiselt oma 75 meetrit. Korrutades selle ringide arvuga (25) näeme, et Ponomarjov-85 alistanuks Ponomarjov-84 ligi poole ringiga!

Eesti autovõidusõidule oli tänavune avaetapp kahekordselt tähtis. Lubas ju aasta varem kehtestatud meistrivõistluste uus juhend finaali kõik teise liiga katsesõitudel hästi esinenud sportlased ja hülgas vabariikliku limiidi põhimõtte. Eestile, kus kodune konkurents tihedam kui ülejäänud liiduvabariikides, tuli see muudatus mõistagi kasuks. Mulluste teise liiga sõitude põhjal debüteerisid "meeste seltskonnas" Mart Kongo, Urmas Põld ja Väino Pentus. Eriti palju oodati Kongolt, kes mullusel hooajal praktiliselt kõik "alumise korruse" võidusõidud võitis – näidates ringiaegu, milleni jõudnud vaid NSV Liidu koondise esinelik.

Tbilisi sõitude tulemused on teada. Kongo oma mootorit õieti käima ei saanudki (oli viga juhuslik või läks kogu talvine töö juuksekarva võrra kõveriti, seda peaksime näha saama edaspidi, tulevatel võistlustel). Väino Pentus oli treeningutel üsna kiire, ent selles seltskonnas on kiired kõik. Kahjuks ei kestnud ta mootor võistlusteni, uus oli aga mõneti nõrgem.

Omaette etenduse andis aga Põld. Mullusel hooajal polnud tast Kongole vastast, seekord tulid juba treeninguil sekundid, mille peale NSV Liidu koondise peatreener Juri Andrejev oma meestele otsemaid korralduse andis: võtta noormehe kõik treeninguajad ja talle otsemaid ette kanda! Võistlusstardis tallas Põld gaasipedaali veelgi armutumalt, selja taha jäid nii spartakiaadihõbe Valdas Jonušis Leedust kui NSV Liidu autospordi üks kõlavamaid nimesid, Sõpruse karikasarjas 1983. aastal teise koha saanud Edgard Lindgren Moskvast. Siis kuumenes mootor üle (süüteküünlad polnud päris õiged – nooruse ja kogenematuse "õppemaks") ja mõned mehed tuli taas mööda lasta. Tegu oli igatahes tehtud, eks näita seda ka kutse Sõpruse karikasarja Riia etapile.

Kokkuvõtteks. Kui aastaid valitses meie selle klassi tippmeeste (Toivo Asmer, Raul Sarap – Toomas Napa meistrivõistlustel "Easternit" ei sõida) seljataga murelikuks tegev tühemik, siis nüüd on nooruke Urmas Põld ja Mart Kongo parimatele suure sammuga lähemale astunud. Üksikute väga kiirete ringidega on oma /ja auto) potentsiaalist märku andnud ka Boris Eylandt ja Jüri Oruste. Jääb loota, et see tendents süveneb, sest Raul Sarapi lahkumise järel (sõidab nüüd vormel 3) on NSV Liidu meistrivõistlustel medalitahtjate seas meilt vaid Toivo Asmer.

VORMEL 3

sõideti Tbilisis juba aastaid tõrgeteta töötanud mudeli järgi. Kui Soome jooksukuulsuselt Lasse Virenilt enne Montreali mänge ohtlikumate konkurentide üle aru päriti, vastanud Lasse: "Ega neid olegi. Arvan, et mina olen esimene ja siis tulevad muud." Toomas Napale sellist küsimust Tbilisis mõistagi ei esitatud. Juba mitmeid aastaid heitlevad ülejäänud võidusõitjad vaid teise koha pärast. Napat on kontrollimas vaid ta enda varem sõidetud ringiajad. Mees oligi seekord rahulikult meelestatud. Kui mullu suutis (sedagi napilt) vaid selle klassi teine number Aleksandr Potehhin Napaga lõpujooneni ühel ringil püsida, siis seekord pääsesid ringiga kaotusest koguni neli meest. See polnud siiski nende, vaid NSV Liidu esivõidusõitja teene, kes teise distantsipoole üsna napi gaasiga sõitis.

Vormel 3 on mitmeid aastaid kiratsenud ja kuuldud on isegi selle võistlusklassi väljasure(ta)misest. Tänavu oli aga sõit taas huvitav ja pingerohke. Rõõmustab, et klassi taassünni juures on kaalukas osa meie võidusõitjatel. Mulluse pronksi Avo Sootsi kõrvale on tulnud endised "Easterni" sõitjad Raul Sarap ja Leo Jazel, kiiresti areneb ka Urmas Haamer. Sügisel võib meie sõitjailt igatahes rikast lõikust oodata.

Mõni sõna Raul Sarapist. Võistlusklassi ähvardas ta juba mullu vahetada. Tänavu sai öeldu tõeks. Tbilisis näitas ta igati ilusat sõitu. Mehe kuulus välkstart viis ta teisele kohale (ärgem unustagem, et kaasa tegi Toomas Napa), seda hoidis Sarap neli ringi, siis tuli hoopis enamaid hobujõude käsutav Potehhin minema lasta. Poolel võistlusmaal sattus õigesse reþiimi Viktor Pjatõhhi sissepritsimisega töötav mootor. Paari ringiga oli ta Sarapi tagarattais, ent NSV Liidu ühest osavaimast roolikeerajast polegi nii lihtne mööduda. Tehnikaspordist kirjutavatele ajakirjanikele on ette heidetud, et kõik meie võidud lähevad sõitjate kõrge meisterlikkuse, kaotused nõrgaks väidetavate mootorite arvele. Võib-olla on seda pattu tõepoolest tehtud, ent Tbilisi rada on pealtvaataja pilgule kogu ulatuses avatud ja kõik toimus n.-ö. silma all. Sissepritsimisega mootor on keskmisest karburaatormootorist üsna tugevasti üle (liiati pole võimalik kohe esimesel katsel – Sarap sõitis seda klassi ju esmakordselt – aastaid katsetanud meeste omaga samaväärset jõuallikat komplekteerida). Sirgete lõpus jõudis Pjatõhh alati Sarapi taha-kõrvale, ent kurvid – eriti kiiremad – näitasid, et sõidumeisterlikkuses jäävad vormel-3 klassi sõitjad "Easternil" karastuse saanule selgelt alla. Kurvides venis vahe lausa uskumatult. Olnuks finišisirge veidi lühem, oleks Sarap oma arvata paarkümmend hobujõudu nõrgema autoga ilmselt Pjatõhhi löönud. Tuleb veel lisada, et selle talve ei kulutanud Sarap sugugi mitte eeskätt oma vana auto – sotsialismimaade esimese tiibauto – ja mootori ettevalmistamisele. Ent sellest tuleb allpool veel juttu.

AUTOD, RAJAD, MOOTORID

Pole vajadust korrata, et autospordis mõõdetakse mehi mitte üksi sõidu-, vaid ka auto ja mootori "sättimise" oskuses. Tavakohaselt lähtuvad uued ideed autoehituse alal meie vabariigist. See on ka mõistetav: lisaks rohkearvulisele võidusõitjate perele on meil ju ka ainus vormelautosid ehitav ettevõte NSV Liidus – Tallinna Autode Remondi Katsetehas. Tootmismahult on ta sotsialismimaade suurim ja ega suuremaid "tiraaþe" (TARK laseb aastas välja umbes 50 võidusõiduautot) kohta eriti ka mujal Euroopas. Ühe maa piires võib võidu sõita ükskõik mis tasemega sõidukitel – ei usu, et kui praegune eliit näiteks "Estonia 9" rooli panna, siis peale ringiaegade eriti midagi muutuks. Ent Sõpruse karikasarjas saab kaasa rääkida vaid tasemel sõidukiga. Selline auto on teadupärast olemas juba viis aastat: Raul Sarapi loodud "Estonia 21" on hetkenõudeid üsna hästi rahuldav sõiduk. Seni oli neid autosid üksikutel. Nüüd jõuavad asjad sinnamaale, et "Estonia 20" peab oma koha seeriatoodangu mudelina "21-le" loovutama. Spordiala sellest mõistagi ainult võidab.

Eelnev ei tähenda, et "21" oleks ideaalne auto. Tõenäoliselt juba lähematel kuudel toob Raul Sarap rajale esimese meil valmistatud ruumilise kerekarbi, monokokiga võidusõiduauto. Suurtes rahvusvahelistes vormelites ei kohta toruraami enam ammugi – monokokk on hoopis kergem ja jäigem, ka märksa ohutum sõitjale avarii puhul. TARK-is arutatakse ka monokokkautode seeriatootmist, probleemiks on aga see, et monokoki valmistamiseks on vaja mõningaid üsna defitsiitseid materjale.

Märksa kurvem on meil pilt aga mootorite poolel. Endistviisi nokerdab igaüks omaette, oma avastusi ei kiputa just reklaamima. Igal üksikjuhul on see mõistetav – ollakse ju ka konkurendid, ent tervikpildis kisub mootorikeskuse puudumine meie võidusõitu põhja poole. Ponomarjov, Kazankov – nende tänastes tulemustes on suur osa koduklubides tehtaval ühistööl. Kui meie oludes tundubki selline koostöö praegu ehk ebareaalne, tuleks leida vähemalt võimalusi kuhugi nüüdisaegse mootoristendi ülesseadmiseks – mitte mingi kindla klubi omandusena, vaid kättesaadavana kõigile meie võidusõitjatele.

Radadest. Nagu teada, selgitati möödunud nädalavahetusel meie vabariigi meistreid. Mõistagi tehti seda jälle Lätis, sest meil pole, kus võistlust pidada. Iru rajast on nii palju juttu olnud, et sellest lihtsalt ei taha enam rääkida. Jäägu see asjaosaliste südamele, kui keegi raja pärast üldse südant valutab.

Pealinlaste jõuetust on ilmselt ka mujal Eestis mõistetud. Suurem hulk spordisõpru ehk ei teagi, et Pärnus on valmimas igati tore võidusõidurada, kuhu kõigi eelduste kohaselt pääsevad sõitma ka vormelautod. Kuurortlinnas ei tehta sõnu, vaid tegusid. Kui seal (võib-olla juba tuleval hooajal) üle kümne aasta Eestis jälle autovõidusõitu näha saab, jääb sõnadest napiks, et Pärnumaa mehi ära kiita. (A propos, tallinlastel võib küll veidi piinlik olla, ent kompensatsiooniks hoiavad nad kokku poole Riia-sõidu bensiinikulust).

Võidusõiduhooaeg jätkub, seekord veel väljaspool meie vabariiki. Huviliste jaoks lisame siia Riia ringraja tänavuse võistluskalendri. Võistlused peetakse enamasti kahel päeval, laupäeval sõidavad "Easternid", pühapäeval vormel 3-d.

13.-14. juuli – NSV Liidu meistrivõistluste III ja viimane etapp (nädal varem sõidetakse Kiievis), 17.-18. august – "Merevaigust "Volga" 85", 31. aug. – 1. sept. ATMM-85 (Läti NSV Autotranspordi ja Maanteede Ministeeriumi auhinnavõistlus). 21.-22. september – spordiklubi "Tallinn-SAB" auhinnavõistlused.

Hooaja viimase sõidu kohta veel niipalju, et minu teada pole meie klubid varem "isiklikke" võidusõite korraldanud – vähemalt väljaspool vabariiki mitte. Mehetegu Tallinna Spetsialiseeritud Autotranspordibaasi meeste poolt!