"Vormelitega idast läände"

- Priit Pallo, Kehakultuur, nr. 5, 1990

Eesti vormelisõitjad on jõudmas Läänemaailma võidusõidutandrile. Suure näitelavani on veel tükk teed, palju õnnestumisi ja pettumisi, uusi kogemusi ning eelkõige ärisuhteid. Autosport on otseses seoses Eesti kiiresti muutuva poliitilise ja majandusliku olukorraga. Autospordi vabanemine ja pääsemine kammitsaist toimub sünkroonselt kogu Eestimaa arenguga. Püüame alljärgnevalt end hinnata maailma ringrajasõidus osalemise kaudu.

Laias laastus võib ringrajasõidu tähtsamateks komponentideks arvata võidusõitja, võistlusauto ja teenindusmeeskonna. Tähtsamateks edukuse allikateks on üldmõistetavate (turu)majanduse seaduste arvestamine ning publikuhuvi. Senised autode ringrajasõidu suursaavutused toetusid eestlaste tehnikaspordilembusele, suhteliselt kõrgele töökultuurile autode ettevalmistamisel ning jätkuvale andekate-töökate pilootide olemasolule. Viimatinimetatud olid ja on Eestis niisugusel tasemel, et võime end pidada NSV Liidu ja ka Ida-Euroopa vormelisõidu tipuks. Kerkib aga küsimus, kas meie praegune tase võimaldab ka Läänes läbi lüüa?

Kõigepealt vormelautodest. On väga tore, et meil on nüüd juba mõnda aastat ka vabariigisisene konkurents vormelite konstrueerimisel, ehitamisel ja müümisel. Majanduslikku ja sportlikku võistlusse on astunud väikeettevõte "Kavor" ja ühisettevõte SLV-ga "Esttec", "Kavori" "Estonia"-vormelid on olnud N. Liidus pea monopoolses seisundis, nende tootmine on jätkuvalt suurearvuline (50-60 autot aastas). Tagatiseks kindel turg Nõukogudemaal ning varustusabi Moskvast. "Esttec" on koondanud meie konstruktorite ja spetsialistide koorekihi, eesmärgiks Euroopa väikevormelite turg. Käesoleval aastal on "Esttec" valmis ka kodumaist vormelite nõudlust leevendama. Tuleb aga teada, et lõviosa praegu sõitjate käsutuses olevatest autodest ei vasta rahvusvahelistele nõuetele ei üldkonstruktsioonilt ega ülirangelt jälgitavatelt ohutusnäitajatelt. Siiski on mõlema tehase uued mudelid väga lähedal rahvusvahelise tunnustuse saamisele, see eeldab vaid mõningate Läänes toodetavate sõlmede ostmist ja kasutamist. Keeruline on olukord mootoritega. Meie ülemerenaabrite vormeliseeriates edukas osalemine eeldab "Volkswageni" mootorite hankimist. Tegemist on suhteliselt standardseid mootoreid nõudvate tehniliste tingimustega. "Lada" mootorid on nõrgad ega pea hästi vastu.

Meie võidusõit tugineb klubidele. Juhtivad sõitjad on koondunud majanduslikult heal järjel olevate asutuste-ettevõtete juurde (Tallinna EPT, TK, "Vasar", Tallinna Spetsialiseeritud Autobaas, "Esttec"). On selge, et autosporti on tabamas majanduslikud "käärid". Ühelt poolt süvenev kriis sotsialistlikus majanduselus ning teisalt võidusõidu kasvav vajadus toetuse järele. See teeb peavalu nii klubidele kui ettevõtetele. Siiski peab märkima, et kõik tippklubisid toetavad ettevõtted haistavad autospordis ülihead reklaamivõimalust. Seda nii siinmail kui ka raja taga. Tõmbab ju autode võidusõit ligi sadu tuhandeid huvilisi, võidusõite kantakse üle televisioonis. Niisiis võib oodata sponsorite aktiivset toetust. Samuti on andmeid piiritaguste firmade soovi kohta meie klubisid toetada. Oskaksime vaid ära kasutada praegust Eesti-buumi ja sõbralikku suhtumist meisse!

Liigseks optimismiks aga alust ei ole. Juba algaval hooajal peavad meie sõitjad osalema rangelt võrdsetel alustel Soome, Rootsi, Norra, Saksamaa LV jt. Sportlastega. Eksootika- ja uudsusemoment saab aegapidi minevikuks. On oodata teravdatud huvi meie vormelite määrustikele vastavuse vastu tehnilistes komisjonides enne startipääsu. Toivo Asmeri, Toomas Napa, Ott Vanaselja ja Mart Kongo väga edukad sõidud Rootsis ja Soomes tundusid sealsetele otsustajatele üleloomulikuna. Ei usutud, et ka "Venemaalt" võib tulla kõrgetasemelisi sõitjaid, kelle autod tõesti suurepäraselt ette valmistatud on. Nõnda siis piiratigi "Lada"-mootorite seadustusvõimalusi. Meie sõitjad peavad nüüd tõestama, et ka meie koht päikese all on õigustatud. Lisatakistus välissõitudel startimiseks on poliitilis-organisatsioonilist laadi. Nimelt on sõitjalitsentsi väljaandmise õigus endiselt vaid Moskva (NSV Liidu Autospordi Föderatsiooni) ametnike käes. Moskva monopoolset seisundit tunnetavad kõik spordialad, ka rahvusvahelistesse liitudesse pürgijad. Siinkohal tuleb meenutada Eesti Autospordi Liidu senise tegevuse suurimat edu. EAL-i peasekretär Toomas Ristlaan ja tema abi Juhan Mänd käisid aastavahetusel Lauri Leesi lahkel tõlkeabil Pariisis Rahvusvahelise Autospordi Föderatsiooni (FIA) direktsioonis. Eesti autospordi FIA liikmeks arvamiseni on veel pikk tee, ent FIA juhtkond ise näitas meile kätte konkreetse taktika. Samuti leiti arhiivist dokumendid, mis koostati 1927. aastal Eesti Autoklubi FIA-sse astumisel. FIA-st Eestit välja heidetud ei ole. Kohe-kohe peaks lihtsustatama võistlejate litsentside saamine ning nende lülitamine võistluste kalenderplaani. Samal ajal on märke ka N. Liidu Autospordi Föderatsiooni demokratiseerimisest. Huvitav, mis saatus on määratud sotsialismimaade Sõpruse karikavõistlustele, kas etapid N. Liidus, Albaanias, Mongoolias, Põhja-Koreas ja Kuubal seniste Ungari, Tšehhoslovakkia, Poola ja Rumeenia asemel? Karikavõistluste nimeks pandi möödunud sügisel Euroopa karikasari ning võistlus kuulutati lahtiseks kõigi Euroopa riikide sportlastele.

Eespool oli juttu majanduslikest raskustest autospordi edendamisel. Eriti keerukas on osalemine välissõitudel - ikka valuutapuuduse tõttu, kuid autosportlased (vähemalt meile teadaolevates vormel-4-ringkondades) on kokkuhoidev rahvas, Soome ja Rootsi sõitjad on nõus meid abistama, kui me siinsetel võistlustel neid ülal peaksime ja hooldaksime. Aga meil pole ringrada, me ei saa endale kedagi võistlema kutsuda. Riias Bikerniekil on lätlased peremehed, nemad määravad mängureeglid oma kasu ja sõidusoove arvestades. Muuga ringrajast asja ei saanud, praegu mõtlevad EAL-i töötajad alternatiivsetele ehitusplaanidele. Kusjuures eesmärk on nüüd ka majanduslikult reaalne: lühem ja odavam ringrada Põhjamaade kogemusi arvestades.

Tuleb tunnistada, et suured majanduslikud mured on inimsuhete abil leevendatavad. Kõik lähituleviku kontaktid rajanevad ikka sõitjate omavahelisele sõprusele ja vastastikusel abil. Loodame, et oskame olla ausad partnerid ja konkurendid. Ka üksikud eksimused sealmail tasuvad end valusalt: kaotame usaldatavuse.

Seni on välissõitude korraldamine, sidemete loomine sealsete inimestega, infovahetus ja muu toimunud klubide initsiatiivil. Nii see peabki jääma. Ent suur tööpõld on künda ka autospordiorganisatsioonidel - liidul ja alakomiteel. Me ei tea tihtipeale, kellega piiri taga ühendust võtta, kellega pidada läbirääkimisi võistlusmäärustike, tehniliste tingimuste, osavõtukorra, kalenderplaani ja muu üle. Aga eks kogemusi tuleb juurde iga sõiduga, keerukam lugu on nende kogemuste ja teadmiste levitamisega. Valitseb ju ka Eesti võistkondade vahel sportlik konkurents. Ringrajakomitee ei ole aga välissuhete alal kompetentne. Tahetakse kõiki aidata, aga ei osata.

Lõpetuseks tahaksin arvata, et Eesti spordisõbrad jätkuvalt ka meie pilootide sõitu Riias nautida saavad. Kuigi Soome-Rootsi-Norra võistluste kalenderplaan on tihe, loodame meie tippsõitjaid Eesti meistrivõistluste etappidel ja ka NSV Liidu tšempionaadil näha. On uhke Johanssoni või Svenssoni edestada, kuid ka Kozankovi ja Potehhinit tuleb veel ja veel alistada.