"Kuulsust meie autospordile"

- Vello Kala, Kehakultuur, nr. 16, 1986

SADAS VIHMA, SADAS KULDA

Vihm lõi hetkega märjaks nii pealtvaatajate riided kui võidusõitjate kostüümid. Mehed stardijoone taga olid mõistagi sisimas tulikuumad, ent ootuspinge küttis ka tribüüne - treeningud näitasid, et meie spordisõprade lootused võivad täituda.

Roheline tuli süttis ja stardipaik mattus vee- ja suitsupilve. Ja siis nad tulid. Kõige ees kaks punavalget. 72 ja 64, Napa ja kohe ka Asmer. Kolm ringi kihutati kui paarisrakendis. Selle ajaga jäid kaugele selja taha kõik konkurendid. Vaid Aleksandr Ponomarjov üritas meie duo ligi püsida, ent temagi kaotas iga ringiga oma viiskümmend meetrit. Soov üle oma varju hüpata viis Ponomarjovi lõpuks rajapiirdesse. Auto purunes.

Kolmanda ringi järel otsustas Toivo Asmer, et lausvihmas võib siiski veel tempot tõsta. Ta möödus Napast ning kõikide aegase kuulsaim Nõukogude võidusõitja ei suutnud tal enam kannul püsida. Ja nüüd sõitis Asmer nii, nagu meil vihmasajus vist kunagi pole sõidetud. Edumaa kasvas ring ringilt, lõpuks jäid NSV Liidu koondislased Viktor Kozankov ja Aleksandr Medvetšenko maha rohkem kui ringiga, viimatimainitu koguni kahe ringiga. Usun, et viimane selline kogemus pärineb mõlemal eliitsõitjal aegadest, mil nad uustulnukaina võidusõidurajale ilmusid. Finiš, kaksikvõit, pidu Eesti koondise leeris! Nii pandi alus NSV Liidu rahvaste spartakiaadi ringrajavõistluste üldvõidule.

Selline meeleolupilt sai paberile võistluste aegu. Üldvõit ja kaksikvõit vormeliklassis - need olid asjad, millesse tõepoolest enne uskuda ei teadnud. Ent toimunu paremaks mõistmiseks teeme ekskursi kogu tänavusse võidusõiduhooaega, katsume leida tänase edu põhjusi ja homsete õnnestumiste eeldusi. Alustame vormeliklassidest. Viimastel aastatel oleme üle saanud "Eastern"-klassi ähvardanud kriisiolukorrast. Ajal, mil Raul Sarap "kolis" üle võimsama vormel-3 rooli ja Toivo Asmeri tulemused käisid veidi allamäge, näis, et peagi pole meil peale Toomas Napa selles klassis ühtki tippsõitjat. Liiati istus Napa "Easterni" rooli vaid Sõpruse karikasarja sõitudeks. Ent paar hooaega tagasi ilmus täishäälega kohanõudjate hulka Mart Kongo, tema järel aga meie autovõidusõidu tulevikulootus Urmas Põld. Paraku oli meie liidritel NSV Liidu meistrivõistlustel tegemist põhiliselt 4.-8. koha jagamisega. Kui kolme koondislase, Viktor Kozankovi, Aleksandr Ponomarjovi ja Aleksandr Medvetšenko autod vastu pidasid, olid nad finišis enne meie parimaid. Ka leedulane Valdas Jonušis ja lätlane Ivars Kruminš olid Asmerile ja Kongole, Põllust rääkimata, pähkliteks, mida kaugeltki mitte alati katki hammustada ei õnnestunud.

Murrang saabus sel kevadel Tbilisis. Et Toomas Napa treeninguil kiireim oli, polnud muidugi üllatus. Ehk ainult see, et Napa senist rajarekordit terve sekundi võrra parandas. Ootamatus, mõistagi meeldiv, oli aga Toivo Asmeri hoog, kes Napast suurt maha ei jäänud. Ja lausa uskumatu, et Kongo ja Põld ei tundnud NSV Liidu koondise ülalpool mainitud "suure kolmiku" ees mingit hirmu.

Stopper annabki mõnes mõttes kõige õigema pingerea. Iga mehe parim ring näitab tema hetkevõimeid, kogu võidusõidu jooksul aga võib mõndagi juhtuda. Niisiis on sellel hooajal "Eastern"-klassis kiireimad Napa ja Asmer, Kongo ja Põld jagavad Kozankovi ja Ponomarjoviga ehk 3.-6. kohta. Kiiresti on tipptasemele lähenenud Väino Pentus ja Raivo Hääl. Nii et hetkeseisu üle ei saa kurta. Olgu veel öeldud, et üheksast tänavu saada olnud NSV Liidu meistrivõistluste ja spartakiaadi medalist võitsid meie vormelisõitjad viis - NSV Liidu meistrivõistlustel said "Easternitel" Napa ja Kongo kulla ja pronksi. Avo Soots vormel-3-klassis hõbeda. Spartakiaadilt tuli aga Asmeri - Napa kaksikvõit. Sellist edu pole olnud ühelgi varasemal hooajal.

KASVUJÕUD ON JUURTES

Kõrgest puust paistab üle metsa vaid tipp, kasvujõud on aga juurtes. Vaatame meiegi üle Eesti autovõidusõidu taimelava, tehnikaspordiklubid.

Kõigepealt tuleb muidugi "Tallept", Tallinna EPT võib välja panna kolmiku (Napa, Asmer, Kongo), kellega konkureerimiseks ei piisaks kogu ülejäänud NSV Liidu võidusõitjatest. "Tallepti" klubi juhatab endine tuntud võidusõitja Tõnu Teesalu. Ja kuigi ei saa öelda, et Napa, Asmer ja Kongo oleksid võidusõitjaks kasvanud just "Talleptis", on selge, et parimad mehed valivad endale ka parima klubi. Oma raskusi on "Talleptilgi", mõneti sarnaselt ooperiteatriga, kus ametis paar-kolm silmapaistvat solisti. Ent firmatunne käib siiski üle ajutiste arusaamatuste.

Traditsiooniliselt ja arusaadavalt tugev on samuti võidusõiduautode ehitaja, Tallinna Autode Katseremonditehase klubi. Siin töötavad ka meie ainsad ametlikult " elukutselised" võidusõitjad Raul Sarap ja Urmas Põld. Nende tööülesandeks on uute võistlusautode katsetamine, ka võistlusolukorras. Klubi kolmas nimekas võidusõitja on Avo Soots, kes juba kolmandat aastat järjest NSV Liidu meistrivõistlustel medalikolmikus püsib. Raul Sarapi sportlikud tulemused viimastel aastatel jäävad küll varasematega võrreldes alla, seda suurem on aga andeka konstruktori osa Nõukogude autovõidusõidu tehnilise mõtte edendajana.

Tugev, traditsioonidele toetuv võidusõiduklubi on veel Tallinna Taksopargil. Staažikamad spordisõbrad mäletavad, et pärast NSV Liidu meistrivõistlustel kuuekümnendatel aastatel kolm kuldmedalit võitnud Igo Rätsepa tagasitõmbumist tundus, nagu oleks "Volgade" klass Eestis lausa välja surnud. Ent "Tempo" mehed võtsid asja uuesti üles ning peagi oli meil Viljar Kõverjala, Andres Haava ja Heldur Kuusingu näol olemas NSV Liidu paremikku ulatuv kolmik. Paari aasta eest lisandus neile Jüri Paenurm. Mullu loobus spordist Haava (Kõverjalg lõpetas juba varem), Kuusing istus "Žiguli" rooli, Paenurme kõrval aga näitasid end väärika järelkasvuna debütandid Peeter Noode ja Andres Mäeots, samuti Peeter Allas.

Mainekas on ka endine "Sport", nüüdne Vabariiklik Tehnikaspordiklubi - VTSK. Aastaid tipus püsinud Boris Eylandtil on olnud küll rohkesti tehnilist ebaõnne, ent kiire on tema ainueksemplaris eksisteeriv "Estonia 23" ometi korduvalt olnud. Ruttu on arenenud ka Väino Pentus. Kõrgliigadebüüt mullu küll ebaõnnestus, ent tänavune hooaeg on läinud asja ette ja kõrgliigaõigused tulevaks hooajaks on taastatud. Uuteks meesteks klubis on Heldur Kuusing ja ka Lembit Tammsaar, kelle come back võistlusrajale oli kevadel igati edukas. Seni "Volgal" sõitnud Kuusing kohaneb praegu "Žiguliga", tulemused on paranenud sõidust sõitu, krooniks 8. koht spartakiaadil seeriaklassi väga tihedas konkurentsis. Häid tulemusi on ka Andres Keevallikul. Eraldi märkimist vajab Tallinna Spetsialiseeritud Autotranspordibaasi spordiklubi SAB. Teeneka Mait Luha kõrval ja käe all on üheks meie perspektiivikamaks "Easterni"-sõitjaks sirgunud Raivo Hääl, tublisti on paranenud ka vormel-3-klassis esineva Ilmar Pardase tulemused. SAB on ehe asjaarmastajate klubi, kus on reegliks, et võidusõit põhitööga ei konkureeri. Ometi on jõutud väga palju. Tõeline üllatuspomm plahvatas mullu, kui Bikernieki ringraja kalendrisse ilmus uus võidusõit - SAB-i auhindadele. Oma auhinnasõit teises liiduvabariigis on asi, mis tõesti meheteo nime väärib. Klubi juhataja Mait Luha on sellest kevadest ka Eesti NSV Autospordiföderatsiooni ringrajakomitee esimees. Väiksematel võistlustel, kus tihti puudub vabariigi ametlik esindus, on Mait Luha täitnud nooremate võidusõitjate "ametiühinguliidri" ülesandeid tegelikult juba ammu.

Seeriaautodele on spetsialiseerunud TSK "Sõprus", staažika võidusõitjana tuntud klubiülema Ants Tõnnbergi kõrval on end võimekate noormeestena tutvustanud Marek Toome ja Tõnu Soomer.

Mainida tuleb veel klubi "Start". Edukalt on klubi värvides sõitnud Leo Jazel, ent üldiselt on klubi (loodetavasti ajutises) mõõnas. Juba poolteist hooaega pole rajale tulnud klubiülem Tarmo Villemi.

Ja ongi suurematel klubidel ring peal. Ruumipuudusel jääb isikuliselt tänamata nende asutuste-ettevõtete juhtkond, kes praegusel töökate, tehnika ja bensiinivaesel ajal pole pidanud paljuks oma firmasõitja toetamist. Olgu ainsaks näiteks Kose EPT, kelle juhtide mõistev suhtumine on aidanud Urmas Haameril tõusta NSV Liidu tugevaimate sõitjate hulka vormel-3-klassis. Oleks selliseid tippjuhte rohkem!

Kokkuvõtvalt võib vast öelda, et meie autovõidusõidu baas, klubitöö, seisab üldiselt tugeval jalal. Ja see olgu ka meie tänaste võitude, eelkõige muidugi spartakiaadivõidu otseseks põhjenduseks. Muidugi, vajakajäämisi on. Eelkõige tuleks nimetada üle vabariigi valitsevat tohutut disproportsiooni vormeli- ja seeriasõidu viljelejate vahel. Kui vormeliklassides on meil rohkesti võidusõitjaid, siis seeriaklassides, eriti "Žigulide" osas valitseb suhteline vaakum. Mitmetes teistes liiduvabariikides on asi otse vastupidi. Leedus, Lätis ja Ukrainas leidub aga nii vormeli- kui seeriasõitjaid. Ilma tippmeesteta sedaaniroolis läheb meil punktivõistlustel (nagu seda on spartakiaad) esikoha ründamine raskeks. Seekord Riias õnnestus kõik sajaprotsendiliselt, ent seda juhtub oi kui harva! Meil on suurepärane rallikool, häid sõitjaid lausa jalaga segada. Miks ei võiks nemad olla ringrajavõistlustel sagedasemad külalised? Asfaldisõidu kogemus kuluks neile ju marjaks ära. Mõistagi eksisteerib rida materiaalseid takistusi, ent hea tahtmise korral peaksid need ületatavad olema. Oma ringrajavõimekust on korduvalt demonstreerinud Ivar Peedu, väga hea asfaldisõitjana näitas end NSV Liidu rallikoondise "asfaldilaagri" aegu Riias Ilmar Raissar. Tulge ja proovige!

RAUAPOOLELT

Tehnikasportlasele on varustusprobleemid alati elutähtsad olnud. Võistlusauto, selle mootor ja kummid pole sussipaar, mida poest osta võib. Kõigepealt autodest. Tänavusel hooajal tegid stardirivid lausa silmarõõmu - isegi väikestel võistlustel domineerivad seeriatootmisse jõudnud pinnaefektiga "Estonia 21-d". Pärast perioodi, mil TARK-is lepiti vaid seeriatoodangu andmisega, on seal ilmunud-ilmumas mitmeid huvitavaid konstruktsioone. "Estonia 21" autoriks on teatavasti Raul Sarap, nüüd on Sarapil valminud meie esimene monokokauto "Estonia 24". Auto on kerge, voolujooneline ja ilmselt perspektiivikas. Hooaja esimesel poolel takistasid tulemuste saavutamist mootorivead (siingi on rohkesti uudist: kuiv karter, kütuse sissepritsimine jms.), seda suurema huviga ootame Sarapi auto täisjõus debüüti.

Juba paar hooaega sõidab "Estonia 23"-l Boris Eylandt. Läbi raskuste sündinud auto on pärast rohkeid ümberehitusi üsnagi vastuvõetav, ent esialgselt planeeritud seeriatootmisest pole siiski juttu - "21" ületab teda ilmselt igati.

Üks uudis on veel tulekul. Urmas Põld valmistab ette "Estoniat" indeksiga "25". Seegi on monokokauto, aerodünaamika tuleb tal Sarapi omast aga põhimõtteliselt erinev. Kumb auto, seeriatootmisse võetakse, näitab lähitulevik.

Kummid. Aastaid oli mureks mustrita kuivailmarehvide hankimine. Nüüd on see probleem edukalt lahendatud, slickid on praktiliselt kõigil võistlejail. Jääb aga vihmarehvide defitsiit.

See lugu oli juba toimetamisel, kui Riias sõideti Sõpruse karikasarja NSV Liidu etapp. Esimesena oli finišis Toomas Napa, teisena Toivo Asmer! Jäägu see meie autovõidusõiduajaloo üks suurimaid võite täitma kokkuvõtte osa ka selles jutus.