"Rajalt ja raja kõrvalt"

- Vello Kala, Kehakultuur, nr. 5, 1984

Meil on olnud õige vähe sportlasi, kes mitmel aastal oma spordialal üleliidulisel areenil jagamatult valitsenud. Üks selline on neljakordne NSV Liidu meister autode ringrajasõidus, NSV Liidu koondise vaieldamatu liider TOOMAS NAPA.

Toomas Napa, millal õieti tuli viimast korda koduradadel kellelegi alla jääda, kui auto nahka läinud sõidud maha arvata?
Kahel viimasel hooajal on kõik ikka märki läinud. 1981. aastal olin esimest korda vormel III-l, avaetapiks ei saanud mootorit valmis ja sõitsin mitukümmend hobujõudu nõrgema "Vostokiga". Nii tuli viies koht. Teiseks etapiks oli peal juba õige mootor ja ruudulist lippu anti esimesena minule. Aga võrdsete riistadega oli viimane kaotus 1979. aastal Riias. Hommikul sadas vihma, arvasin, et jääbki sadama ja panin märja raja jaoks aeglasema käigukasti. Läks aga kuivaks. Algul olin küll ees, aga ülekanne jättis sirgel kiiruse napiks ning Medvetšenko ja Salm tuli mööda lasta.

Sinu mullu sõidetud ringiaegu ei ohusta keegi su konkurentidest ilmselt ka tänavu. Kas selline "klassivahe" ei meelita ettevalmistuse arvelt puhkepäevi võtma?
Ei. Tegelikult nuputab ju iga mees mootori kallal nii palju, kui oskab. Kes seda tööd kui kohustust võtab, kellele see huvi ei paku, vaevalt võidusõidus midagi ära teeb. Vaevalt ta üldse sõitma hakkabki, sest sõitu on nokitsemisega võrreldes ju sada korda vähem.

Oli sul mullu parim mootor vormel III sõitjate hulgas?
Kes seda öelda oskab, stendide juurde pääsevad ju vähesed ja kes pääsebki, hoiab tulemused rohkem enda teada. Arvan siiski, et parim mootor oli Vene NFSV sõitjal Viktor Pjatõhhil. Riias sain mina stardist kõige rutem tulema, enne esimest kurvi võttis Viktor peaaegu kannule. Sõidu ajal on juba raskem öelda, sest eks sõltu kiirus sirgel suuresti sellest, kui nobedasti eelmisest kurvist läbi tuled.

Publik hindab elamust. Kõige magusama aplausi saab esikoha eest rajal ränka võitlust pidanud mees. Sinu üleolekuga ollakse juba harjunud, kaasaelamist on sellevõrra vähem. Häirib see sind?
Oleks vist ebaaus öelda, et üldse mitte. Usun, et ka näitleja pole rõõmus, kui osa publikust ta mängust aru ei saa. Aga mõni ei saa saamagi, sinna pole midagi teha. Mida rohke keegi asjaga kursis on, seda enam ta rajal tegelikult toimuvat mõistab. Kes usub, et konkurents kehvapoolseks on jäänud, vaadaku ringiaegu. Kiiremini kui varem sõidavad kõik paremad, mitte üksi mina.

Tõepoolest, aplaus on ju hetkepuhang. Parim on ikkagi parim, seda teavad ka spordisõbrad.
Liiatigi sõidetakse võidu enamasti ikka iseendaga. Katsud mootorit paremaks teha kui ta sul on, jätad oma sõiduvead meelde. Mõtled, kuidas seda või teist rajalõiku kiiremini läbida saaks, nuputad, milline rada millist ülekannet tahab - ja millise ilma ning kummiga. Kui saad kiiremini kui varem oled sõitnud, on hea. Kui ei saa, teeb tuju sandiks. Edasi nuputad aga nii ühel kui teisel juhul. Kõik see rehnutt käib ikka iseenda seniste võimete järgi. On keegi sust tükk maad parem, tuleb ta ettepoole, on kehvem - jääb taha. Sinna pole midagi parata. Võrdluseks jäävad ikka su enda senised ringiajad, need panevad hinde tehtud tööle.

Ometi ei pruugi stardijärjekord finišiprotokolliga kokku langeda...
Rajal, silm silma vastu, pannakse asjad lõplikult paika. Siin tuleb sõiduoskusele ja mootori - auto võimalustele veel midagi juurde. Võrdsete meeste puhul otsustab vastupanuvõime, jonn. Alati on võimalik veidi kiiremini sõita, kui sa ise arvad. See on hirmus pinge. Igaüks võib riskida. Ühes kurvis, teises... Aga juhtub, et mõistliku riski viimasel piiril tuleb sõita terve ring, ja kui see läbi, selgub, et veel üks. Ja nii edasi, kuni nõrgem järele annab. Veel üks asi. Iga kurvi jaoks on oma ideaalne sõidujoon, paraku mahub sellele korraga ainult üks auto. Kelle oma just, see tuleb enne kurvi pidurdusmaal selgeks teha. Kaks autot kõrvuti, kumbki tahab kõige mugavamalt kurvi minna. See on nagu otserünnak õhulahingus - üks peab järele andma. Mina ei anna, põhimõtteliselt. Ja tagasi mõeldes pole ma sedamoodi ikkagi kunagi teise autoga kokku põrganud.
Praegu on mul suurtel vormelitel tõesti mingi edumaa ja olen sellega väga rahul. Nii saab kogu aeg oma sõitu sõita, tehnikat viimistleda. Rabelemist jagub niigi küllaga Sõpruse karika sarjas.

Sarja NSV Liidu etapp peetakse tänavu esmakordselt Riia rajal. Eestimaani jääb sealt napilt sada kilomeetrit. See aga tähendab, et Bikernieki raja äärde tuleb õige palju pöidlahoidjaid kodukandist. Võib see teadmine abiks olla?
Ega sõidu ajal ole mahti rajaääri vahtida, aga püsti käed näeb teinekord ikka ära. See, et me oma sõiduga kodupublikut rõõmustada ei saa, on praegu minu arust kõige valusam küsimus. Teadmine, et vaatajad su rõõme ja muresid jagavad, aitab võistelda küll. Mullu Kiievis, kui mul see õnnetus juhtus, isegi sinna oli Eestist paarkümmend huvilist vaatama tulnud. Oli lausa piinlik, neil poolteist tuhat kilomeetrit maha sõidetud ja minul äkki avarii. Aga ega see enda teha olnud. Teisest küljest, oleksin ma Kiievis teadnud, et seekord kõik etapid arvesse lähevad, oleksin kindlasti ettevaatlikumalt sõitnud.
Riias ei tahaks küll spordisõpradele pettumust valmistada. Mõni sportlane ütleb, et publik talle ei loe, tegelikult on see pettus - või enesepettus. Kui näed kümneid tuhandeid inimesi ilusal pühapäeval ja mõtled, et igaüks neist võinuks ju ükskõik kuhu minna - aga tulid nad meie sõitu vaatama -, siis usud küll, et ju me ka kuidagimoodi vajalikku asja teeme.

Süües kasvab isu. Toomas Napale pole tuhandete sportlaste unistus - NSV Liidu meistri kuldmedal - enam eesmärgiks omaette, suursooviks on Madis Laivi vägiteo kordamine, võit Sõpruse karika sarjas. Usun, et Toomas Napa selleni jõuab, kui mitte tänavu, siis mõni teine kord. Aga kuskil möirgavad asfaldil "Vostokkidest" kuus korda võimsamad autod ja jagatakse maailmameistrimedaleid...
Toomas Napa, on vormel I hoopis teine maailm?

On ja ei ole ka. Show ja tehnika, seda muidugi. Aga inimesed sünnivad kõik maailma ühtemoodi, kahe käe-jala ja ühe peaga. Jumalaid autorooli taga ei ole, ei meil ega ka seal mitte.

Kanada hokiproffe peeti ka võitmatuks - kuni nad teistega mänginud polnud. Ja ega kiiruste vahe nii hirmus suur olegi - mullu mõõdeti Belgia GP ajal pikal sirgel eksmaailmameister Rosbergile turbota meestest parimana 269 km/h. Sinu vormel III võib pikal sirgel 240 km/h välja joosta...
Hokit ja võidusõitu ei saa ikka võrrelda, treenitakse jääl ju Euroopas sama palju kui Kanadas, MM-sarja võidusõitja sõidab aga paari treeningunädalaga samad kilomeetrid, kui meie aastaga. Mis puutub autodesse, siis oluline pole niivõrd kiirus, kui see, kui ruttu sa selle kiiruse kätte saad - s.o. kiirendus. Samuti auto pidurdusvõime. Selles osas on vahe muidugi suur.

* * *

Tallinna Autoremondi Katsetehases peaks selle loo ilmumise ajal viimast lihvi saama võidusõiduauto, mille Toomas Napa aprilli lõpul Tbilisis rajale viib. Nael kummi!