"SAB '90 - Meie võidusõit - Riia, 19.-20. mai"

- Pille Kala, Vello Kala, Autorevüü, nr. 3, 1990 (juuni)

Jah, kahtlemata, Tallinn - SAB-i auhinnavõistlused on kõigi Eesti autospordihuviliste, meie kõigi võidusõit. On ta meil ju ainuke ja ringraja puudumise tõttu pealegi piiri taga korraldatav. Sanmariinolased talitavad samamoodi, neil on lihtsalt nii tilluke riik, et võidusõidurada ei kipu peale ära mahtuma. Nende kõrval on meil kodumaa pinda küll õige rikkalt käes, ent küllap napib siis jälle midagi muud. Igatahes sõidetakse meiegi suur võidusõit võõraste tähtede all.

Hea lugeja, enne kui me üheskoos Bikernieki boksiplatsidele ja asfaltovaalile läheme, varuge veel pisut kannatust (ajakirja nõukoguliku ilmumistsükli tõttu on teil ootamisaega nagunii juba kuhjaga jagunud) ning vaadakem, millisena tuli meile võidusõiduaasta 1990. Sest seda teadmata on hiljem raske üksikasjades orienteeruda. Niisiis...

MEHED, AUTOD, VÕISTLUSSARJAD

Pikk stagnaaeg on autospordiski ümber saanud ja uusi tuuli on aastaga rohkem, kui varem kümnendi sisse mahtus. Üht, mida on tulnud täheldada paljude spordialade juures, näeb võidusõidurajalgi: väärtushinnangud muutuvad. Enam ei meelita kuldpunaseid tähti CCCP kandev dress, enam ei saa kõigi tasemete võistlustest koostada loogilist treppi, mis tippu viiks. Pole lihtsalt enam seda ühte tippu, milleks autovõidusõitjatel oli "sotsialismimaade" Sõpruse karikasari. Esiteks, juba SAB-i sõidu päeviks oli selge, et karikasarjast (kiiruga küll Ida-Euroopa võistlusseeriaks nimetatust) tänavu küll asja ei saa. Idaeurooplastel on praegu muudki teha kui võidu sõita ning sunnitud sõprusestki on tänaseks saanud just see, mida sunniviisiline sõbrustamine ikka kaasa toob - võistluspartnereid ei otsita mitte enam idast, vaid risti vastupidisest ilmakaarest. Talvega purunesid ka mõned seebimullid. Eeskätt pean silmas Dorna firma projekti viia sirbi ja haamriga autod F-1-klassi MM-võistlustele. Pole sel sümbolil enam sellist turukaalu nagu veel lähiminevikus, ning ega Moskvas õieti osatudki pakutud köieotsast kinni hakata.

Koondise kaudu Sõpruse karikale - see oli pikka aega autosportlastele ainsaks aknaks välismaailma. Nüüd käiakse Skandinaavias, käiakse Saksas ja ehk varsti mujalgi ja koondise lumm hakkab hajuma. Toomas Napa oli esimene, kes Moskva koondisele käega lõi. Uue põlvkonna liider Ott Vanaselja pole aga N. Liidu koondisest kunagi huvitunudki - tal omad sidemed Euroopas. Igaüks võib nüüd ise endale eesmärgi valida: kas sihtida kohta F-1 (F-3000, F-3...) tiimis, N. Liidu medaleid, pretensioonituid, ent huvitavaid välisvõistlusreise või lihtsalt nautida kiiret sõitu kui hobi.

Uusi tuuli oli tehnikapoolelgi. Tšehhide ja slovakkide katsest Mondiali vähemalt Ida-Euroopas rahvusvaheliseks klassiks muuta ei tulnud siiski midagi välja. Meil asendas Mondiali vormel-1600. Erinevust mullusega on nii palju, et sallitud on Läänemaadeski sündinud mootorid ja kummid. Mootorid, tõsi küll, on piirangutega: keelatud on sissepritseseadmed ja mõistagi ülelaadimine, ka ei tohi ühe silindri kohta tulla enam kui 2 klappi. Päris võidusõidumootoreid seega N. Liidu radadele siiski ei lubata, see hävitaks konkurentsi.

Tänavusel hooajal valmistasid 1600 cm³ mootorid ette ka Vostoki mullused võitjad Mart Kongo ja Toivo Asmer. Seega on kogu eliit koondatud ühte klassi ning Vostok jäänud põhiliselt tulevikulootuste valikusõelaks.

Rahvusvaheline F-4 on meie spordisõbrale uus võistlusklass - neid autosid on nähtud Riias vaid paaril korral. Ent Soome vastava klassi "eeskõneleja" Lasse Petrelli sõnul on F-4 Skandinaavia ehk menukamaid võistlussarju (kindlasti aga arvukaim!). Kasutatakse Volkswageni 1600 cm³ sportmootorit, mida "edasi arendada" reeglid eriti ei luba. Kuiva ilma kummid on kohustuslikult kõikidel inglise Avonid, märjaga võib sõita millega tahes. Meil valmistab selliseid autosid teadupärast Esttec ning sündmustest ette rutates olgu öeldud, et Esttec 884 oligi auto, mis Riia rajal valitses.

Üks huvitav auto on sel kevadel veel asfaldil käinud. See on Estonia 25. Õieti sõitma pole see veel saanud, ent ega ükski uhiuus auto pole ratastega rajale kukkunud ja kohe võitnud.

Paar sõna ka sõitjatest. Suurim uudis on mõistagi see, et kui ajavaimule vastavalt eestlane enamasti ükskõik mis hinnaga Soome tööle pürgib, siis Esttecil õnnestus tõestada, et ka vastupidine variant on võimalik. Estteci värvides sõidavad tänavu kõrvu Ott Vanaselja ja Marek Kiisaga (sellest poisist me veel kuuleme!) noorukesed Tero Simonen ja Mika Talasvuori. Ehk veel nii palju, et Toomas Napa on lahkunud Tallepti tiimist. Uut veel ei tea. Urmas Põld aga proovib uut rolli Rootsi vormel-3-sarjas ühe sealse meeskonna liikmena.

Nüüd siis oleme tiiruga tagasi kevadises Riias, nädalavahetusel, mil sõideti arvult kuues, ent rahvusvahelisena esimene Tallinn - SAB-i auhinnavõistlus.

Nende kuue aastaga on Riias SAB-il käinud kokku ehk linna jagu Eesti spordisõpru ja sellepärast ei hakka ma taas kordama, mille kõige poolest SAB tavapärasest nõukogude autovõidusõidust erineb. Efektne avatseremoonia, erukolonelide puudumine (muidu möödapääsmatu atribuut), täpne ajakava, eestikeelne teabetalitus, suveniiride- ja toiduletid. Kõik see oli ka tänavu ning ehk veelgi kõrgemal tasemel kui tavapäraselt - oli SAB ju nüüd rahvusvaheline ning see sundis pingutama. Kahju vaid, et eesti keelt kuulis tribüünidel harjunust vähem. Vaevalt et see kõneleb huvilangusest autovõidusõidu või selle võistluse vastu. Põhjusi pole tegelikult vaja otsida - samale nädalavahetusele langenud Old Toomas Rally röövis osa publikust, bensiinipõud peletas teise osa ja kolmandad jäid tulemata Läti ostukaartide kartuses - pered, mille õrnem pool varem võistluspäeva Riia kaubahoovides veetis. Seda toredam, et meid oli seal siiski hoopis rohkem kui mõne muu ala kodusel tšempionaadil. Tõelised fanaatikud ei jää sõidupäeval iialgi koju!

Esimese võistluspäeva juhatasid sisse rahvusvaheliste võistlusklasside ajatreeningud, ent neist teeme juttu koos vastavate klasside võistlusülevaatega.

Esimestena rivistusid võistlusstardiks

8. KLASSI

... ehk N. Liidu Autospordiföderatsiooni reeglite järgi ette valmistatud 1600 cm³ sedaanid. Meilt startis seal ainsana Tõnu Soomer. Sedaaniklassidel pole meil õieti kunagi eriti laia kandepinda olnud (mispärast õieti?) ja ei suutnud Soomergi Moskva meeste Andre Rõžovi, Aleksandr Orlovski ja Igor Tašajevi kolmikvõitu ohustada. Soomer oli kuues. Tõsi, tema parim ringiaeg 1.43,2 ei jäänud võitjate tulemustest eriti palju maha ja see sisendab teatud optimismi tuleviku suhtes.

Vostokke kogunes Riiga nii arvukalt, et ühte stardirivisse nad ära ei mahtunud. Kahel ajatreeningul eraldati sikud lammastest ning laupäeva teine start oligi neile, kes Vostoki eliitgrupist välja jäid.

VOSTOK, II GRUPP

36 Vostoki-sõitja seas oli 15 eestlast, ehkki enamasti noored ja (enamasti) vähem tuntud mehed. 9 neist pääses eliitgruppi, "duublite" seas tulid rajale Andrus Saare, Urmas Pajumets, Viktor Viktorovski, Indrek Tarts, Helmuth Langerpaur ja Mati Kivi. Kolm esimest neist finišini ei jõudnudki, seevastu Mati Kivi, treeninguil tehnikaviperustega maadelnud ja seetõttu eelviimase lähtekoha saanud mees, oli nüüd kiireim. Tema parim ring 1.36,2 oleks treeninguil sõidetuna teda vabalt tugevamate rühma lubanud. Teine-kolmas olid Sergei Terentjev Leningradist ja Maris Ozolinš Läti võistkonnast. Helmuth Langerpaur sai 4., Indrek Tarts 7. koha.

VANA DŽENTELMENI ÕPPETUND

Kolmas start oli FIA reeglite kohaselt ette valmistatud 1600 cm³ mootoritega autode päralt. See klass oli N. Liidu kavas esmakordselt ja seetõttu oli raske oraakliks hakata. Teada oli vaid aumehe-kokkuleppest soomlastega: Riiga tuuakse autod, mis tehnilistelt omadustelt Ladasid ei ületa. Boksiplatsil selgus, et põhjanaabrid olid oma lubadust ülitõsiselt võtnud - nende Citroënid ja Toyotad olid Ladadest paarkümmend hobujõudu nõrgemadki.

Seetõttu ennustas Soome sedaanisõitjate grand old man, pensionipõlve pidav härra Touko Karhu ("Pappa", nagu võistkonnakaaslased teda kutsusid) võitu Ladadele.

Touko Karhuga tutvusime mullu Bikernieki karikal, kui ta vormelautol võistles. See ei liikunud ning kõik eestlased arvasid üksmeelselt: tore vanahärra, aga...

Hiljem selgus, et Touko Karhu istunud toona Riias esmakordselt vormelauto rooli!

Ent nüüd, "omas elemendis", sedaanis, tõestas 61-aastane Karhu, et võidusõit pole vaid poisikeste spordiala. Kuigi treeningute võitja Sergei Belozerov avaringidel paraja edumaa kasvatas, hakkas valge Citroën ring-ringilt liidrile lähenema. Eriti nauditav oli hr. Karhu sõit aeglastes kurvides, neid võttis Citroën lausa perfektselt. Mõni ring enne lõppu liikusid autod peaaegu koos, ent siis lõppes Citroëni hoog. "Keema läks," selgitas hr. Karhu finišis. Kolmas oli mitmekordne N. Liidu meister Guntars Judeiks Lätist, siis tuli soomlane Tapani Haapala, meie Tõnu Soomer (väga tubli sõit!) ja Aleksandr Varavin VNFSV-st. Hinnata tuleb ka Ain Böckleri kaheksandat kohta. Hr. Karhul on head sportlikud sidemed SAB-i klubiga ning tema kinnitust mööda tullakse tuleva aasta SAB-ile veelgi suurema meeskonnaga.

MIS LIIGUB, SEE LAGUNEB

See rahvatarkus pidas igati paika esimese võistluspäeva ehk oodatuimas stardis, kus tulid rajale kiireimad - F-1600-klassi vormelid. Kohal oli 50% N. Liidu koondisest: Asmer ja Potehhin. Urmas Põld oli teadupärast Rootsis, Viktor Kozankov saatis küll osavõtuteate, Riiga aga ei jõudnudki. (Kartis ehk ka tanke? Nii põhjendasid muide rootslased oma kõrvalejäämist.) Treeninguil saidki Asmer ja Potehhin esimesed stardikohad. Toivo Asmer kinnitas oma liidrirolli poole sekundiga. Kolmanda lähtekoha sai Raivo Hääl, neljanda Mart Kongo, viienda Avo Soots ja kuuenda Valdas Jonusis. Prognoosides oldi üksmeelsed: Asmer võtab oma ja ega Kongo ning Hääl Potehhini elu kergeks tee!

Start viiski ette Toivo Asmeri ning tema edumaa kasvas ring-ringilt. Halvasti alustanud Kongo pidi hulk ringe aeglasemate vahel laveerima, ent peagi oli ta Potehhini kannul ja siis ka ees. Veel kaugemalt murdis teed tippu Raivo Hääl, ent tema tõus oli eriti kiire. Kolmandalt ringilt jäi tulemata Avo Soots. Niigi kaua ei püsinud rajal aga omaaegne N. Liidu meister Aleksandr Ponomarjov. Usin iseehitaja Togliattist oli seegi kord väljas uueilmelise autoga, paraku ei kestnud ta looming kaht ringigi.

Asmer, Kongo, Potehhin, tagant kiirelt lähenev Hääl. Kõik näis minevat prognooside kohaselt. Ent siis ei tulnud järjekordselt ringilt Kongot. Mis juhtus? Alt vedas harvaesinev tehnikaviperus, mis juba treeninguil väljasõidu oli põhjustanud. Mootori kuumenedes kiilus gaasitross kinni ning jalga pedaalilt võttes jäi gaas hetkeks peale. Üks auhinnakoht oli meie jaoks kadunud.

Ent saatusekarikas polnud sellega veel kaugeltki täis. Seitse ringi enne lõppu jäi teeveerde ka Potehhinile juba peaaegu järele jõudnud Hääl. Ning siis lõpetas tegevuse Asmeri Estonia käigukast. Peale jäi viies käik, millega aeglastest kurvidest kiirenduda on praktiliselt võimatu. Ent Asmeri edumaa oli hetkel ülisuur, ning lootsime, et ehk piisab sellest finišini. Ei piisanud. Eelviimasel ringil jõudis Potehhin talle järele ja läks mööda. Kolmas oli Valdas Jonušis Leedust, neljas Aleksandr Kretov Moskvast, viies tema kaaslinlane Vladislav Barkovski ning kuues ukrainlane Viktor Gasenko. Võrrelgem võitjate kiireimaid ringe: Potehhin 1.22,6, Asmer 1.21,9, Jonušis 1.24,2, Kretov 1.26,6, Barkovski ja Gasenko 1.26,5. Kui siia ritta seada Hääle ja Kongo võrdselt sõidetud 1.22,3, peaks olema selge, milline olnuks lõppjärjestus võistluste normaalse kulgemise puhul. Ent selline on kord juba autosport. Rajal käis ka Toomas Napa, kes katsetas oma Esttecilt üüritud F-4-autot. Tegi ringiaegu 1.25 ringis, ent nagu treeninguil, vedasid taas alt pidurid. Jäi loota, et piduriviga pühapäevaseks F-4 sõiduks korda saadakse.

PÜHAPÄEV, ESTTECI PÄEV

Teine võistluspäev algas taas "soojendussõiduga" - sedaanid A-1300. Tihtipeale pole me selles klassis võistlejaid rajale saanudki, seekord oli neid koguni kolm: kogenud Andres Keevalliku kõrval Ain Böckler ja Erki Piirsalu. Midagi erilist me siit ei lootnudki, ehk vaid Keevalliku kohta esikuuikus - kui kõik korda läheb. Treeningute põhjal koostatud stardirivis oligi Keevallik täpselt kuues.

Sõit kujunes VEFSV meeste Andrei Tatarinovi ja Sergei Gurjanovi duelliks. Kiireim ringiaeg jäi Gurjanovi nimele (1.41,8), ent finišis oli ees Tatarinov. Mis toimus tagapool? Kahjuks jäi lühikeseks Andres Keevalliku sõit. Ent seda tublimad olid Piirsalu ja Böckler, kes pidevalt oma kohti parandasid. Nad olid viimased, kellele liider ringi sisse teha ei jõudnud. Piirsalu neljas ja Böckleri viies koht on suur kordaminek. On see ühtlasi ka märgiks, et meie sedaanisõit hakkab varjusurmast tõusma? Kui meestel vaid püsivust ja tahet jätkub.

VOSTOK

Teisena tulid starti Vostoki eliitgrupi sõitjad. Vaevalt uskus keegi, et vanameister Edgard Lindgreni esikoht õige pea hädaohtu satub. Kvalifikatsioonisõidus tõdeti tema poolteisesekundilist ülekaalu teise lähtepaiga teeninud Aleksei Varavini ees ja see on autovõidusõidus masendav ülekaal.

Eestlasi pääses eliitgruppi tervelt üheksa: Urmas Kilu, Rain Pilve, Guido Allmere, Boris Eylandt, Margus Planken, Imants Kronbergs, Jaak Kuul, Toomas Kaljuste ja Einar Tiisler. Treeningsõitude põhjal võis kõige enam oodata Rain Pilvelt (3. stardikoht). Taas püüdis pilku kogenud Boris Eylandti "variatsioon Estonia 21 teemal", ent kiireks Boris oma autot ei saanud.

Lähe oli mõistagi Eylandti päralt, kuid teisest reast hüppas talle tagarattaisse Rain Pilve. Pilvet on juba mõnda aega peetud üheks meie peamiseks tulevikulootuseks, nüüd siis otsustas noormees vekslid välja lunastada. Pea kogu distants sõideti kui paarisrakendis, ent ette Pilve ei saanud. Pärast sõitu ütles noormees ise, et Lindgren blokeerinud kõik möödumiskatsed ja liigselt riskida Rain ei soovinud. Jaksu võitmiseks tal igatahes oli, seda tunnistas ajamõõdukeskuse kiretu elektronstopper: Lindgreni kiireim ring oli 1.28,5, Pilvel 1.27,4. Terve sekund Pilve heaks. Ent finišiprotokolli ei tulnud isegi mitte teist kohta, viimasel ringil purunes Pilve Estonial gaasitross. Teiseks tuli Aleksei Varavin, kolmandaks Andrei Tanvel Moskvast, neljandaks ukrainlane Sergei Bodtergen ja viiendaks Sergei Odintsov. Rain Pilvele kuulus ilma viimase ringita kuues koht.

Rain Pilve sõidab Kavori värvides, sponsoreiks on tal Rapla Autom ja Soome firma Just Clean Heinola linnast. Boksiväljakul oli Pilve pidevaks konsultandiks Mart Kongo ja sõit näitas, et noormees on osanud meistri näpunäiteid ellu viia. Tore teada, et tagala pole meil tühi!

Teised? Kronbergs oli 7., Kaljuste 8., Allmere 13., Kuul 15. ja Kilu 16. Tiisleril, Plankenil ja Eylandtil jäi sõit katki, kuigi ringiaegade põhjal võidelnuks Tiisler Kronbergsi ja Kaljustega 7.-9. koha pärast.

F-4

F-4, rahvusvaheline vormeliklass oli kahtlemata võistluse oodatuim start. Mitte et sportlik heitlus siin tulisem peaks olema kui näiteks F-1600 sõitudes, ent asja uudsus ja mitme väliskülalise osavõtt koondas kõigi tähelepanu just sellele klassile.

Esttecist kui võidusõiduautode tootjast oleme korduvalt kirjutanud, nüüd avanes võimalus tutvuda ka Estteci võidusõidutiimiga. Peab ütlema, et selleski vallas on Esttec pioneeriks. Bikernieki boksiplatsil töötas tõepoolest team nagu seda sõna Läänemaade suures võidusõidus mõistetakse. Igaühel oli oma töö, võidusõitjate käed puudutasid vaid rooli. Polnud midagi ülearust, ent ka puudu polnud midagi.

Esttecile algas hooaeg piiri taga. Varakevadel käidi Soomes KeMoRa rajal autosid testimas ja teammanager Raul Sarapi sõnul ei olnud rajaperemeeste üllatusel otsa ega äärt - pea kõik helevalged Esttec 884-d läbisid raja kiiremini kui kehtiv rajarekord. Eriti heas hoos oli noor soomlane Tero Simonen. Raul Sarap oli eriti rahul Marek Kiisaga - nappide kogemustega nooruk sõitis juba samu sekundeid hoopis kogenumate kaaslastega.

Jälgisime ise Soome TV ülekannet seal peetud võistlustelt vähe enne SAB-i. Tero Simonen viis seal Estteci värvid võidule ja telemees ei jõudnud ära imestada, et kuidas "Viron kalusto" (Eesti tehnika) nii hea võib olla. Hämmelduma ta jäetigi, sest kõik kohalikud asjatundjad, kelleni tema mikrofon ulatus, laususid Esttec 884 kohta vaid ülistussõnu.

Meie saime Esttecit täisjõus näha alles Riias. Seal oli rivi pikemgi, sest tehasesõitjate Vanaselja, Kiisa, Simoneni ja Talasvuori kõrval tulid Esttecilt üüritud autodega välja ka Toomas Napa ja Väino Pentus. Estteci uhke ja rikka laagri kõrval näisid "pärissoomlasedki" juhuturistidena. Hilisem näitas, et esmamulje ei olnud petlik.

Oma uue Estonia 25 tõi Riiga ka Kavor, auto oli Cameli värvides - just see nimekas sporditoetaja annab finantsabi ka Toivo Asmerile. Erilisi ülesandeid Kavor endale ei seadnud, oli auto ju tõepoolest alles tuliuus ja praktiliselt katsetamata. SAB-i esisõitja Raivo Hääl tõi rajale Van Diemeni. Kuulus firma, ent aastad ei vähenda mitte ainult tänavasõiduautode väärtust. Leedulane Valdas Jonušis, Baltic Amadeus Team'i looja sõitis Estonia 21 arendusel. Ja Estonial sõitis üks soomlanegi, Ari Palhovaara.

Stardijärjekord

Jonušis
1.23,9

Talasvuori
1.24,5

Myllykylä
1.25,3

Urpolahti
1.25,6

Enrotn
1.27,5

Rukuts
1.28,9

Pentus
1.31,7

Simonen
1.23,1

Kiisa
1.24,2

Vanaselja
1.24,5

Asmer
1.25,6

Hääl
1.26,4

Napa
1.28,1

Kalkis
1.30,9

Palhovaara
1.37,2

Treeninguil (vt. tabel) oli ebameeldivaks üllatuseks, et parima eestlasena oli Marek Kiisa alles kolmas. Taga olid ka Asmer, Napa ja Pentus, ent nende puhul oli kõik selge - Asmer sõitis veel toorel autol, Napa ei saanudki pidureid tööle ja Pentus võistles kõrge palavikuga.

Start näitas kohe, et Jonušisest pole eestlaste ja "eestisoomlaste" vastu asja. Kohe läks ette Tero Simonen, Vanaselja ja Kiisa järgnesid nagu paarisrakendis. Paraku kestis noore Simoneni sõit vaid 3 ringi - otse enne starti vahetati ta autol aku, uus aga ei sobinud oma kohale ning põrus lahti. Marek Kiisa püsis Ott Vanaselja kannul vapralt kuni finišini. Kolmandaks tõusis 19-aastane Mika Talasvuori. Esttecile seega kolmikvõit, vaatamata kiireima auto katkestamisele. Parim "pärissoomlane" Raimo Urpolahti oli neljas, Raivo Hääl viies ja Jonušis kuues. Napa katkestas neljandal ringil - pidurid. Asmer jäi teeveerde juba avaringil, tema autol purunes kardaanirist.

  1. Vanaselja 153,85 km/h (kiireim ring 156,76),
  2. Kiisa 153,75 (156,20),
  3. Talasvuori 153,08 (156,38),
  4. Urpolahti 152,65 (156,01),
  5. Hääl 152,47 (155,46),
  6. Jonušis 152,14 (154,73),
  7. Pentus 147,30 (150,49),
  8. Rukuts 142,95 (146,16),
  9. Kalkis 142,91 (144,87),
  10. Palhovaara 135,44 (140,25).

Tero Simoneni kiireimaiks ringiks jäi 155,10, Toomas Napal 152,06 km/h.

Võrdluseks neile, kes enam harjunud ringiaegade kui keskmiste kiirustega: 156,76 km/h saavutamiseks tuleb Bikerniekil ring läbida 1.24,1-ga - kõva ringiaeg F-1600 tippudelegi!

Vestlesin rajal ja hotellis vist küll kõigi välisvõistlejatega ja kõik nad olid üksmeelsed - suurepärane võistlus. Enamikul neist oli see sõit esmakordseks võimaluseks esineda nii arvuka pealtvaatajaskonna ees. Soomlaste F-4-ühingu esimees Lasse Petrell avaldas lootust, et nii soliidse firma nagu Esttec tulek Põhjamaade autovõidusõitu soosib tõsise vormelielu arengut kogu regioonis. "Ei ole midagi selle vastu, kui võidusõiduga oma vaba ega sisustatakse," sõnas ta. "Ent hea, kui rajal on ka mehed, kel tõeliselt sportlikud eesmärgid!"

Olgu siinkohal öeldud tänusõnad neilegi firmadele, kelle reklaamisummad võimaldasid soomlastel Riiga sõita: M-filter, Valvoline Oil ja Tallink.

EPILOOG

Võistlused lõpetasid Volgad. Elevantide võidujooks, nagu mõned ütlevad. Ent see on lätlaste lemmiku Juris Belmersi klass ning kodupubliku rõõmuks võitis ta seegi kord. Avaringil vääratanud Peeter Noode tõusis tubli sõiduga lõpuks teiseks.

Siis tuli võistluste pidulik lõpetamine, loosiauhinnad pealtvaatajaile ja kõik muu, mis SAB-i sõidu nii omanäoliseks teeb. Veidi nukker oli ka, sest hooaeg oli alles hakul, aga juba ette võisid teada, et nii hästi korraldatud võistlust ei näe varem kui aasta pärast, vähemalt siinkandi radadel mitte.